Nordic Business Forum 2026 kandis sel aastal pealkirja The Human Edge. Helsingis räägiti palju AI-st, tehnoloogiast ja sellest, kuidas maailm meie ümber muutub, aga koju tulles jäin mõtlema hoopis inimesele. Kui tehnoloogia oskab järjest rohkem, analüüsib kiiremini ja aitab meil teha tööd, millele varem kulus tunde või päevi, siis mis on see, mida meie ise peame oskama? Ja veel enam – kuidas me otsustame, milleks kogu seda uut võimekust kasutada?

See küsimus puudutab minu jaoks väga otseselt ka roheettevõtlust. Me võime luua järjest targemaid tehnoloogiaid, uusi materjale ja efektiivsemaid süsteeme, kuid lõpuks teeb ikkagi inimene otsuse, mida toota, kui palju toota, kust osta, mida tarbida ja millist mõju oma tegevusega tekitada.

Oprah Winfrey rääkis NBF-il palju eesmärgist ja sellest, et inimene peab teadma, miks ta midagi teeb ja millele ta tahab oma aega anda. Kuulasin teda ja mõtlesin enda peale. Olen aastaid pannud vabatahtlikult väga palju oma aega ja ka ressursse keskkonnateemadesse ning vahel olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Vastus on tegelikult üsna lihtne. Mulle läheb loodus korda.

Me kipume inimestena käituma nii, nagu oleks kogu see planeet ainult meie oma. Aga me ei ole siin ainsad elusolendid. Loomad, linnud, putukad, taimed, metsad ja veekogud on osa samast süsteemist, millest sõltume ka meie. Ka ettevõtlus ei eksisteeri sellest süsteemist eraldi. Kõik, mida me toodame, transpordime, müüme, ostame ja lõpuks ära viskame, kasutab kusagil ressursse ja jätab endast jälje.

Seepärast ei tähenda roheettevõtlus minu jaoks lihtsalt rohelist toodet, mõnda keskkonnasõbralikumat valikut või kestlikkusaruannet. See algab palju lihtsamast küsimusest: miks minu ettevõte olemas on ja millise jälje tahan ma oma tegevusega jätta?

Roheettevõtluse vaatest oli minu jaoks üks oodatumaid esinejaid Paul Polman. Unileveri endine tegevjuht on aastaid rääkinud sellest, et ettevõtluse eesmärk ei peaks olema ainult kahju vähendamine, vaid ettevõte võiks oma tegevusega ka midagi ühiskonnale ja keskkonnale tagasi anda. Tema NBF-i ettekanne kandis nime The Courage to Collaborate ja just sõna „julgus“ jäi mind saatma.

Kestlikkusest on lihtne rääkida siis, kui kõik vajalikud otsused on mugavad, odavad ja kohe kasumlikud. Palju keerulisem on teha muudatus siis, kui see nõuab investeeringut, senise ärimudeli muutmist või koostööd kellegagi, keda oleme harjunud vaatama konkurendina. Samas ei lahenda ükski ettevõte üksi kliimamuutust, elurikkuse vähenemist, ressursside ületarbimist ega jäätmeprobleemi. Meil on vaja ettevõtete koostööd, avaliku ja erasektori koostööd, teadlaste ja ettevõtjate koostööd ning lõpuks ka ettevõtete ja tarbijate koostööd.

NBF-ist jäi mulle kaasa ka väga lihtne mõte: Hope is not a plan – lootus ei ole plaan. Me võime loota, et inimesed hakkavad vähem tarbima, ettevõtted muutuvad kestlikumaks ja tehnoloogia aitab meil keskkonnaprobleeme lahendada, aga ainult lootmisest ei muutu midagi. Palju kasulikum on küsida, mida ma ise saan täna teha, mis on minu järgmine samm, mida teen siis, kui esimene plaan ei tööta, ja keda mul on vaja enda kõrvale, et muutus üldse võimalik oleks.

Harvard Business Schooli professor Alison Wood Brooks rääkis koostööst ja vestlusest. Tema mõte oli, et keerulises vestluses ei peaks eesmärk olema teise inimese üle võidu saavutamine, vaid õppimine ja teise poole mõistmine. Ka see haakub minu jaoks roheettevõtlusega väga hästi. Me räägime palju innovatsioonist, kuid innovatsioon ei sünni ainult tehnoloogiast. See sünnib ka siis, kui erinevate teadmiste, kogemuste ja huvidega inimesed suudavad ühe laua taha istuda ja koos lahendusi otsida.

Me võime luua suurepärase ringmajanduse lahenduse, kuid kui klient seda kasutada ei taha, jääb mõju väikeseks. Võime töötada välja keskkonnasõbralikuma materjali, kuid kui tarneahel sellega kaasa ei tule, ei jõua muutus kuigi kaugele. Samuti võime rääkida vastutustundlikust tarbimisest, kuid kui kogu ärimudel sõltub sellest, et inimene ostaks igal aastal järjest rohkem, tuleb mingil hetkel küsida, kas need kaks asja üldse kokku sobivad.

Netflixi endine personalijuht Patty McCord rääkis omakorda meeskonnast, aususest ja vastutusest. Ka siin tekkis mul kohe seos kestlikkusega. Kestlikkus ei saa olla ettevõttes ainult ühe inimese ülesanne. Ei ole võimalik palgata kestlikkusjuhti ja eeldada, et nüüd on teema lahendatud, kui müük, hanked, tootearendus ja logistika jätkavad täpselt samamoodi nagu varem. Keskkonnamõju peab jõudma ettevõtte igapäevastesse otsustesse: mida me ostame, kust ostame, kui palju toodame, kui kaua meie toode kestab ja mis sellest pärast kasutamist saab. Need ei ole ainult keskkonnaküsimused. Need on ettevõtlusküsimused.

Nando Parrado lugu oli minu jaoks üks NBF-i emotsionaalsemaid. Tema kogemus 1972. aasta Andide lennukatastroofist on loomulikult midagi, mida ei saa võrrelda tavapäraste ettevõtlusraskustega, kuid tema jutust jäi mulle kaasa mõte sellest, kuidas inimene tegutseb siis, kui esialgne plaan enam ei kehti. Me ei saa kontrollida kõike, mis meie ümber toimub. Kliimamuutused, geopoliitika, AI areng, uued regulatsioonid, tarneahelate häired ja tarbijakäitumise muutumine tähendavad, et ka ettevõtted peavad õppima elama pideva muutusega. Vastupidavus ei ole ainult oskus kriis üle elada, vaid ka võime piisavalt vara märgata, et senine viis enam ei tööta, ja julgeda midagi muuta.

Ja siis muidugi AI. Sellest ei saa täna ühelgi suurel ärikonverentsil mööda. AI võib aidata analüüsida tarneahelaid, vähendada energiakulu, prognoosida nõudlust, optimeerida logistikat ja leida uusi lahendusi. Aga minu jaoks on siin üks oluline küsimus. Kas me kasutame kogu seda tehnoloogilist võimekust selleks, et müüa inimesele veel kiiremini ja veel rohkem asju, või kasutame seda selleks, et vajada vähem materjale, pikendada toodete eluiga, vähendada jäätmeid ja ehitada targemaid ärimudeleid?

Tehnoloogia ise seda valikut meie eest ei tee.

Kahe NBF-i päeva järel jõudsin enda jaoks mõtteni, et roheettevõtluse järgmine suur konkurentsieelis ei pruugi üldse olla ainult uus tehnoloogia. Sama oluline võib olla oskus küsida, miks me midagi teeme, julgus teha ebamugavaid otsuseid, võime teha koostööd inimestega, kes mõtlevad meist erinevalt, oskus ebaõnnestumisest õppida ning vastutus vaadata oma ettevõttest natuke kaugemale.

Tehnoloogia muutub kiiresti ja AI muutub kiiresti. Ka maailm meie ümber muutub. Seepärast ei ole minu jaoks kõige huvitavam küsimus see, mida tehnoloogia järgmisena teha suudab. Palju olulisem on, mida meie inimestena otsustame selle võimekusega teha.

Võib-olla ongi see The Human Edge. Ja võib-olla on just siin ka üks roheettevõtluse järgmisi suuri võimalusi.

 Autor: Siiri Tiivits-Puttonen