EENA naised Zonta heategevuskonverentsil „Ma olen ju naine“
Zonta Tallinna klubi konverents „Ma olen ju naine“ tõi kokku Eesti erinevate valdkondade mõjuisikud, et arutada, millised on naiste võimalused ja väljakutsed tänases maailmas. Päeva jooksul käsitleti naiste rolli teaduses, ettevõtluses, juhtimises, hariduses ja loomingus. Arutelud olid ausad, inspireerivad ja pakkusid palju äratundmist, kuidas naised saavad üksteist toetada ja ühiskonda tasakaalukamaks muuta.
Konverentsi tuluga toetati MTÜ Downi Sündroomi Ühingut ja eelkõige väga andeka 16-aastase Downi sündroomiga tütarlapse Aleksandra Elisabeth Jenkinsi (Leksi) sportikke ettevõtmisi. Leksi on sportvõimlemise naisjuunioride neljakordne maailmameister.
Zonta International
Zonta on rahvusvaheline naiste õigusi arendav organisatsioon. 1919. aastal Ameerika Ühendriikides asutatud ühendusel on tänaseks 1100 klubi ja üle 26 000 liikme kogu maailmas. Esimesed klubid Eestis loodi 1991. aastal. Organisatsioon on poliitiliselt ja usuliselt sõltumatu ning pühendunud naiste positsiooni parandamisele, võrdsete võimaluste edendamisele ja vägivalla vastu võitlemisele.
Naised teaduses ja ühiskonnas – Maarja Grossberg-Kuusk (Tallinna Tehnikaülikooli teadlane ja Materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi direktor)
Konverentsi peaettekandes „Naised – võimalused ja väljakutsed“ rõhutas Maarja Grossberg-Kuusk, et kõike on võimalik ise õppida – oluline on julgus proovida ja katsetada. Tema sõnul peaksid teadlased ühiskonda kuulama ning innovatsiooni panustama. Kuigi Eestis on naislektorite osakaal ligi 50%, on naisprofessoreid oluliselt vähem, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis umbes veerand ja Tartu Ülikooli reaalinstituutides vaid üksikuid.
Maarja rõhutas, et naiste karjääri mõjutavad nii kasvukeskkond kui ka ühiskondlikud ootused – reaal- ja tehnikavaldkond on endiselt poiste poole kaldu. Oluline on tüdrukutele eeskujusid luua ja juba võimalikult varakult erinevaid võimalusi pakkuda. Tugivõrgustik – pere, kolleegid, tööandjad – on see, mis aitab naisel teaduse ja pereelu vahel tasakaalu leida. „Eestis on erakordsed naisteadlased – märgakem, toetagem ja tunnustagem neid – toetame üksteist,“ sõnas ta.
Naine kui juht – EENA liikmed Siiri Tiivits-Puttonen (e-äri strateeg ja roheettevõtluse eestvedaja) ja Kersti Uudla (EBS Gümnaasiumi direktor)
Ettekandes „Kuidas naised loovad tulevikku: äri, tehnoloogia, kestlikkus“ rääkis Siiri Tiivits-Puttonen sellest, kuidas muutuste ajastu vajab uusi juhte, kes oskavad ühendada innovatsiooni ja inimlikkust. Tema sõnul ei päästa maailma mitte tehnoloogia, vaid inimesed (naised) – eelkõige need, kes tegutsevad südamega. Tuleviku juhtimine nõuab sisemist selgust ja kestlikku julgust. Tänapäeval loeb hoolivus – digitaalsus, rohelisus ja empaatia on tugev kombinatsioon.
Siiri sõnul on äri muutunud platvormiks, kus saab väärtusi ja positiivseid muutusi luua. Kui naised saavad tuge ja kogukonna, sünnivad ettevõtted, mis on korraga kasumlikud ja hoolivad. Naisjuht suudab luua tasakaalu mõistuse ja südame vahel, mis ongi tuleviku konkurentsieelis.
Kersti Uudla käsitles oma ettekandes „Naine juhina hariduses“ vastutuse, väärtuste ja vaimse vastupidavuse teemat. Tema sõnul tuleb asju julgelt ja loominguliselt teha, mitte alati traditsiooniliste lahenduste järgi. Kuulamine, küsimine ja protsessi nautimine on head juhtimisoskused. Kersti rõhutas, et muutustega kohanemine on edu võti ning õnnelik elu tuleb ise teadlikult luua.
Paneelis „Naine kui juht“, kus osalesid Kersti Uudla, Siiri Tiivits-Puttonen, Katrin Lust (ajakirjanik, saate „Kuuuurija juht“) ja Tiina Ristimets (kirjastuse Pilgrim juht ja omanik), arutleti, kas juhina tuleb oma emotsioone varjata ja kas naised peaksid meeste reeglitest juhinduma. Ühiselt leiti, et juhtimine ei ole soopõhine, vaid sõltub isikuomadustest ja väärtustest. Haavatavust võib näidata, oluline on viis, kuidas seda tehakse. Naisjuht peab end sageli rohkem tõestama ning kandma korraga mitut rolli – tööjuht, ema, kolleeg ja toetaja. Paneelis rõhutati enesehoiu tähtsust: tuleb prioriteedid seada, aega planeerida ja endale teadlikult puhkust võtta.
Naine kui teadlane – Ester Oras (arheokeemik, TÜ Keemia Instituudi kaasprofessor) ja Irja Lutsar (TÜ meditsiinilise mikrobioloogia professor, Riigikogu liige)
Ettekandes „Minu emme on teadlane“ tõi Ester Oras esile kolm võtmefaktorit, mis määravad, kuidas naine saab teaduses ja elus tasakaalu hoida: eraelu, töö ja ühiskond. Tema sõnul on edu ja rahulolu eelduseks jagatud vastutus kõigis kolmes valdkonnas – jagatud koormus kodus, ühtne ja toetav töömeeskond ning ühiskond, mis tunnustab eeskujusid. Oluline on keskenduda sellele, kuidas me saame eeskujuks olla, kuidas oma lapsi kasvatame ja kuidas saame teistele abiks olla. Tema sõnum oli lihtne: kui rõõmud ja mured on jagatud, on ka teadlane tugevam.
Irja Lutsar käsitles oma ettekandes „Kuidas naisena teaduses läbi lüüa“ teaduse meestekesksust ja aeglast muutust. Kuigi ülikoolides on õppureid rohkem naiste seas, on teaduse tippkohtadel endiselt mehed. Põhjustena tõi ta esile ajaloolised uskumused, mille kohaselt ei ole naise koht teaduses ning teadlaskarjääri ebastabiilsuse. Lutsar rõhutas, et teadlane peab vajadusel valmis olema ka avaliku elu tegelane, kuid sageli puudub selleks ettevalmistus või soov. Naisteadlane kogeb sageli süütunnet oma emarolli pärast ning vajab paindlikumaid töövõimalusi.
Paneelis koos Maarja Merivoo-Parro (ajaloolane ja ajakirjanik) ja Maarja Grossberg-Kuusega tõdeti, et puhkust tuleb tõsiselt võtta ja eraelu austada. Tööasju ei tohiks nädalavahetusel arutada ning lõunapaus peaks töövabaks jääma. Naised peavad olema esindatud nõukogudes ja otsustuskogudes, sest mitmekesisus muudab juhtimise paremaks.
Naine kui looja
Arutelus „Naine kui looja“ osalesid Pille Lill (ühiskonnategelane, Muusikute Fondi PLMF looja), Mari-Liis Stahhov (ajakirjanik, Eesti Naise peatoimetaja), Marje Üksine (kunstnik), Anna Hints (filmirežissöör) ja Birk Rohelend (kirjanik, stsenarist). Kunsti ja loovuse allikana nähti eelkõige inimesi, ümbritsevat keskkonda ja tänulikkust. Pille sõnas, et kunst on mõjus viis inimeste südameteni jõudmiseks. Osalejad rõhutasid, et loov töö nõuab haavatavust ja julgust oma tundeid väljendada – see on protsess, kus ollakse publiku ees justkui „alasti“. Birk Rohelend tõdes, et tagasiside on kingitus, kuid kõike ei pea vastu võtma, samas kui Anna Hints rõhutas, et elu on pidev teekond ja väljakutsed on selle loomulik osa. Inspiratsioon tuleb inimestest, loodusest ja vaikusest, kuid kõige olulisem on kontakt iseendaga. Ühiselt leiti, et loovust aitab toetada teadlik hingamine, füüsiline aktiivsus ja vaimne praktika, mis loomingulist naist tasakaalus hoiab.
Kokkuvõte
Päeva lõpetas EENA Aasta Naine 2024 ja peaasi.ee asutaja ning juht Anna-Kaisa Oidermaa, kes tõi esile ühiskonna vastuolulised ootused naistele – olla ilus, mitte liiga noor ega vana, tark (minimaalselt kõrgharidus), ema ja juht samaaegselt. Tema sõnul tuleb õppida tasakaalu leidma ning väärtustama vaimset tervist ja puhkeaega. Naiste heaolu vitamiinid on liikumine, tervislik toitumine, uni, positiivsed suhted ja puhkus. Nähtavaks tegemine võib olla riskantne, kuid vajalik. Haavatavust ei pea kartma – oluline on, kuidas sellele reageeritakse. Anna-Kaisa sõnul on edukate naiste ühisjooned järjekindlus, ideede rohkus, soov õppida ja uurida ning oskus vajadusel lahti lasta.
Konverentsi üldine sõnum oli, et naised ei pea end meestega võrdlema, vaid saavad olla edukad oma tugevuste – hoolivuse, julguse ja väärtuspõhisuse – kaudu. Naised, kes hoiavad kokku ja toetavad üksteist, loovad ühiskonda, mis on õiglasem, kestlikum ja inimlikum.
Tekst ja fotod: Jolan Henriette Koduvere, EENA kommunikatsioonijuht, noortejuht, Rannamõisa klubi president
