Sulge menüü

Pärnu klubi kohtumine Forwardspace’i koostöötamiskeskuses

Kui paljude inimesega tunned, et saad olla täiesti aus ja jagada, mis tegelikult sinu elus toimub?

Kui tihti võtad aega, et analüüsida, mis sinu elus just praegu toimub? Millal sa viimati mõtlesid selle peale, kuidas hinnata oma heaolu või millest täpsemalt sinu heaolu koosneb? Mis on sinu elus hästi, mis vajab rohkem tähelepanu, mis on täiesti ära ununenud? Kuidas sa saad ennast ette valmistada tormilisteks aegadeks, et oskaksid olla rohkem nagu merevetikas, kes erinevates ilmastikutingimustes vees liugleb, kuid ei murdu?

Üks põnev tegevus, mis võib aidata saada selgust oma tegelikust heaoluseisundist, on osaleda juhendatud kriitilises eneseanalüüsi seminaril. Kriitiline kõige lahkemas, toetavamas ja armastavas mõttes! Just sellist avatud tegevust – mille olen nimetanud heaolu rattaks –  tutvustasin 9. märtsil toimunud kandidaatliikme üritusel EENA Pärnu klubi naistele. 

Kui nüüd päris aus olla, ei olnud ma päris kindel, kuidas ennast tutvustavat üritust läbi viia. Mida võiks Pärnu naised vajada, just sellel õhtul? Mul olid mõttes erinevad praktilised harjutused, mida olen edukalt läbi viinud eri kollektiividega, aga tahtsin eelnevalt seltskonda tunnetada. Tundsin, et tahtsin tunnetada energiat, mis sellel õhtul kokku tuli ja mitte “suruda peale” mis mina arvasin, et oleks kasulik. Ja see energia oli mitmekesine – oli väsimust, ärevust, hoolivust, energilisust, üle töötamist, aga ka rõõmu, kurbust, ebakindlust, pisaraid, lootust ja äratundmist. Ruum oli avatud, armastav ja uudishimulik. 

Selline energia suunas mind esmalt rääkima endast – ausalt ja südamest. Nii valudest, rõõmusest, kui edukast karjäärist ja põnevast elus Londonis. Pikaajalisest stressist, läbipõlemisest, depressionist, suitsiidist minu peres, mis murdis mu südame ja nüüd, olles peale 16 aastat Inglismaal elamist Eestis tagasi, rohkem päevakorrale on ilmunud. Rääkisin hirmudest, rahast, valehäbist ja muutustest, mis tihtipeale panevad mõtlema, et peidaks pea liiva alla….aga samas jälle on liiga põnevad ja kutsuvad taas pinnale piiluma.  

Seejärel tegime koos heaolu ratta harjutust, mis andis igaühele võimaluse analüüsida ja hinnata, mis tegelikult toimub nende elus. Kas nende heaolu ratas on seisma jäänud, kas on liikumas edasi, on veeremas tagasi, või midagi vahepealset. Esmalt palusin kõigil osalejatel mõelda ning otsustada “Mis hinde nad annaksid järgmistele kategooriatele oma heaolu rattal: 1. Töö, 2. Tervis ja vitaalsus, 3. Suhted (pere, partner, kolleegid, naabrid, võõrad inimesed), 4. Uni, 5. Vaimne tervis ja vaimne seisund, 6. Sport, 7. Intellektuaalsus, 8. Heategevus, 9. Toitumine, 10. Loovus, 11. Tervis, 12. Raha . Teiseks, palusin neil ette kujutada, mis oleks nende elus võimalik, kui kõige madalam “hinne” paraneks? Kolmandaks, julgustasin otsustama, mis on see üks väike samm, mida EENA naised teevad järgneva nädala jooksul, et oma kõige madalamat “hinnet” veidi ülespoole upitada, parandamaks oma heaolu. 

Just sellises keskkonnas – naiste seas, kes ei mõista hukka, on toetavad, kuulavad, mõtlevad kaasa, soovivad head, on julgustavad ja hindavad üksteist – võib heaolu ratta harjutus anda kõige rohkem selgust, jõudu ennast ja oma otsuseid aktsepteerida ning pakkuda motivatsiooni edasi liikumiseks. Leida lahendusi, mida võib-olla ei osanud ettegi näha. Ei julgenud, ei taibanud ega tihanud varem tunnistada. 

Loomulikult võib selline analüüs olla ka hirmutav, nt kui peab teiste ees tunnistama, et pikaajalise stressi eiramise tõttu langesid depressiooni ning valu, mida oma hinges tundsid, pani tihti mõtlema, et oleks parem, kui mind sind maailmas ei oleks. Tunnistan ausalt, et mina usukusin kord, et oleks parem, kui mind siin ei oleks. Täna aga oskan öelda, et ma lihtasalt ei teanud nendel hetkedel, et see oli kõigest valu. Ja ma soovisin, et lahkuks valu, mitte mina ise. Ma sain valesti aru.

Või öelda kõva häälega välja, et ma ei ole täiuslik, ma võin olla manipuleeriv ja mul on elus perioode, mil vaatan 2-3 päeva järjest Netflixi, vahest ei pese õhtul hambaid, rääkimata silmavärvi eemaldamisest, sest langen väsimusest lihtsalt voodisse. Mõnikord riietega. Et ei vasta sõnumitele ja telefonikõnedele, sest tahan lihtsalt vaikuses olla. Ei taha suhelda, ei jõua kuulata. Tahan lihtsalt olla. Lamada põrandal ja kuulata muusikat.

Ma olen väga tänulik, et igaüks avas ennast just nii palju kui talle sobis. Me rääkisime väsimusest, ületöötamisest, unevaegusest, vaimsest tervisest, enesekriitikast, toitumisest, liikumisest, raskustest teha valikuid enda heaolu hoidmiseks või parandamiseks. Oli naeru, oli pisaraid. Aktiivset arutlust, vaikust ja omaette mõtisklemist. Me märkasime ettekäänded, miks me midagi teha ei saa, nt. ma ei saa, mul ei ole aega. Ettekäändeid, mida me igaüks kasutame, tihti märkamata, et seda teeme.

Ma naeratan, kui ma seda kirjutan, sest see on ok, ja meil on võimalus seda märgata, naeratada endale ja siis öelda endale armastusega: ahaa!, ma langesin praegu ohvri käitumise mustrisse, selle mõttega…aga ma märkasin seda! Yess! Ja nüüd mul on võimalus seda muuta.  Võimalus mõelda: kuidas ma saaksin seda teha? Kuidas ma saaksin kõndida kas või 10 minutit rohkem iga päev, kuidas ma saaksin sirutada ja venitada, kuidas ma saaksin oma toodet veel paremini turundada, kuidas ma saaksin paremini ennast välja puhata…jne.

Huvitav oli jälgida, kuidas väikeste sammude, nt. Ma liigutan ennast rohkem, plaanimine tundus kohati keeruline. Miks? Sest me mõtleme, et selleks, et toimuks progress, peame tegema korraga palju. Ei pea. 1% päevas on progress. 1% nädalas on samuti progress. Tähistame seda. Nt, kui sa soovid hakata käima jooksmas, siis see, et sa oled endale tennised jalga pannud, on juba parem, kui vaid selle peale mõtlemine. Järgmine päev, pane tennised jalga ja tee välisuks lahti. Jälle parem. Kolmas päev, pane tennised jalga, tee välisuks lahti ja astu välja. Miks peab olema saavutus see, kui jooksin täna viis kilomeetrit? Ei pea! Väikesed sammud – paremuse, või halvemuse poole, on need, mis meid lõpuks defineerivad.

Mis sa arvad, kui paljude inimesega saaksid sina olla nii aus – ilma, et tunneksid, et sind mõistetakse hukka või hakatakse kohe lahendusi pakkuma? Näiteks, tooma välja seda, kuidas sul tegelikult on kõik hästi ja sa ei tohiks “kurta”?  Mina sain. Pärnu EENA naistega. Ja nemad minuga. Ja üksteisega. Ja ma olen nendega kohtunud vaid mõned korrad! EENA naised on tulnud minu ellu väga huvitaval ajal. Ajal, kus ma ei ole veel otsustanud, kas jään Eestisse, kas lähen tagasi UKsse või mujale. Ükskõik, millise valiku ma teen, olen tänulik, et sellised imelised inimesed on tulnud minu ellu! 

Aitähh teile. Te olete inspireerivad, sihikindlad ja võimsad naised! 

Lenne Lillepuu 

Alustav ettevõtja. Rahvusvaheline täiskasvanute koolitaja. Organisatsiooni arendamise ja professionaalse arengu konsultant. Vaimse tervise eestvedaja. Mitmekesisuse eestvõitleja. 

https://www.linkedin.com/in/lennelillepuu 

EENA Pärnu klubi kandidaatliige Lenne Lillepuu