EENA Roheklubi raamatuklubi esimene kohtumine
28. septembril toimus esimene Roheklubi raamatuklubi kohtumine. Esimeseks raamatuks sai valitud Lucy Jonesi „Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust.“. Tegemist on raamatuga, mis kinnitab looduse (ja rohelisuse) tähtsust meie igapäevasele toimimisele ning seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Esimesel kohtumisel ei olnud meid palju, aga kõigil oli raamatust märkmeid ja väljakirjutusi. Kuna mina lugesin raamatukogu raamatut, siis märkisin väljakirjutused ära ning kirjutasin pärast märkmikku. Aga kohati tekkis tunne, et pool raamatut võiks välja kirjutada.
„Planeet Maa on imeline auhind, aga meie silmi on pimestanud õgardlik tarbimiskultuur, salakaval reklaam ja meedia, mis veenavad meid, et me ei saa ilma selle või tolleta õnnelikud olla.“ (lk 179)
Klubilised nõustusid, et tegemist on vägagi mõtlemapaneva raamatuga. Tegemist ei ole ilukirjandusega, vaid populaarteadusliku raamatuga ning suur osa on erinevatel viidetel ning teadusartiklitel. Ehk kui on soovi ja huvi, võib mõne teemaga veel omakorda süvitsi minna.
Raamatu teemal arutledes puudutasid klubilised teemasid, millega ise on kokku puutunud – miks roheluses on hea ja „patareisid“ täitev olla, miks pärast vihma on mõnus hingata ja miks näpud mullas on rahustav. Arutleda jõudsime nii tarbimisest, oma käitumise muutmisest ning selle keerukusest aga ka hoidistamisest. Tänapäeval on hoidistamine vist kaduv kunst – kuigi sügiseti on sotsiaalmeedia täis seente, õunte ja kõige muu hoidiste pilte, siis mingil põhjusel kipub see ikkagi kaduma. Ei tea kas põhjuseks on vajaduse kadumine – saame poodi minna ja osta – või oskuste hääbumine, seda lõpuni ei teagi. Aga see väärib säilitamist, sest see toob kaasa oskuse armastada ja väärtustada seda, kes meile neid ande annab – loodust.
Kohtumise lõpus andsime igaüks endale lubaduse, mida tahame ära teha. Kes lubas alustada digiasjade korrastamisega, kes lubas käia rohkem paljajalu murul/mullal ning kes tahab alustada hoidistamisega.
Kuigi raamat algab pessimistliku tulevikuvaatega, siis lõpus on ikkagi pisukene positiivne noot – meil siiski on veel võimalus (või vähemalt me ikkagi loodame nii), kui me ise seda tahame.
„Ülejäänud looduse tsüklitesse süvenemine võib pakkuda kindlat tempot ja rütmi tihtipeale juhitamatus tänapäevases maailmas. Rändlindude tagasitulek. Tähtkujud taevas. Tammelehe kuju. Mägra triibud. Loodus pakub meile lohutavat järjepidevust. Ja muidugi võib aastaaegade mööduv loomus – muutuvad puud, lindude ja loomade käitumine, maakera pöörlemine, aastane elutsükkel – samuti toimida meeldetuletusena, et aeg läheb edasi ja asjad paranevad. Veel.“ (lk 186)
Järgmine raamatuklubi kohtumine toimub 23. novembril ning raamatuks valisime Toomas Trapido „Lood, mis loovad“.
Aitäh, Mirell Merirand, raamatuklubi loomast!
Tekst: Kai Klein, EENA Roheklubi liige
