Istanbuli konventsioon ja tema mõju ühiskonna turvalisusele

Viimased paar nädalat on olnud palju artikleid, postitusi ja vaidlusi teemal Istanbuli konventsioon. Suurele osale eestlastest on selline dokument üllatuseks, kuigi me huvikaitsjatena oleme omateada rääkinud sellest palju ja rohkemgi veel. Et parandada teadmust mis ja miks selline torm, lühike kommentaar selle kohta.

Istanbuli konventsioon, nagu ka mitmed teised konventsioonid, on riikide omavaheline lubadus tagada mingisugused õiguseid neile, kel neid puudu jääb. Ehk konkreetsel juhul on konventsioon naistevastase ja perevägivalla tõkestamiseks. Väga lühidalt tagab see kokkulepe konkreetse grupi inimõiguste kaitsmist hästi piiritletud (suhte)keskkonnas. Perekond ja kodu, mis peaks olema turvaruum, seda paljude jaoks pole. Mõnede hinnangute järgi veerandil naistest-lastest on kahjuks selliseid kogemusi.

Lihtsaima paralleelina on olemas tubakakonventsioon, millega reguleeriti ja keelustati tubakareklaamid ja -kasutamine. 

See, et Läti seim otsustas kasutada oma sisepoliitilise kakluse vahendina just seda konventsiooni (hääletades otsuse konventsioonist taganeda), on märgiline. Tundub justkui oleks naistelt ja nõrgematelt turvalisust eemaldada kõige lihtsam, kus ühiskonnas ei teki selle üle suurt vaidlust ja see ei mõjuta liiga paljude valijate hilisemat otsust. 

Pahatahtlikud on lugenud välja, et väikelastele õpetatakse selle juhatusel seksimist. Reaalsus on see, et inglisekeelne termin “sexuality education” sisaldab endast enese turvalisuse õppimist eakohaste materjalidega. Sest kahjuks ei oska kodud alati väikelapsi kaitsta ja tegelikkus on hoopis halb.

Teine argument vastaste poolt on, justkui sunniks see aktsepteerima 40 erinevat sugu. Olles ise nii konventsiooni kui riikide raporteid palju lugenud, ei ole midagi sellist kusagil kirjas. 

Ma olen läti kodanikuühiskonna üle väga uhke – lühikese aja jooksul koguda kokku selline hulk protestijaid (30. oktoobril ligi 5000, 6. novembril üle 10 000 osaleja) ning petitsioonile konventsiooni jätkamiseks allkirju koguda (praeguseks enam kui 46 000) on tubli tulemus. Ja signaali see andis presidendile, kes populistide otsuse tühistada, vetostas. Järgmine võimalus seimis arutamiseks tuleb peale järgmiseid seimi valimisi.

Muidugi jääb see nüüd aastaks poliitvaidluste tuuletõmbusesse. Ehk lätlaste võit on vaheetapp ning nüüd on neil aasta aega, et teha oma rahvale JA poliitikutele selgeks, mida täpselt see konventsioon teeb ja mida ta EI tee. Täpselt nagu meie, eestlased, peame tegema. Kui juhtunu meile midagi näitas, siis seda, et inimõigused on väga habras ja nende kaotamiseks ei ole me valmis.

Eelmisel nädalal Tartus juhtunud pussitamine ja maanteemõrv oli selle tulemus, et Eestis ei ole konventsioon korralikult rakendatud. Loodan, et meil on nüüd võimalus analüüsida, millised olid takistused, mida edaspidi koostöös vältida saab.

Tekst: Pille Tsopp-Pagan, EENA Tartu klubi liige, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse tegevjuht