Sulge menüü
Pärnu klubi muuseumis
Pärnu klubi liikmed

Pärnu klubilised kauaoodatud kultuurituuril

Tekst Inger Lilles-Nestor

 

Kohe kui meie hea klubikaaslase Eveli korraldatav, toredaid tegevusi täis argiõhtu välja kuulutati, ei kõhelnud ma hetkekski, et kõik juba varem kalendrisse saanud viimase erilise aasta poolt monotoonseks muutunud perekesksed plaanid tuleb sedapuhku edasi lükata. Kultuurinälg ja võimalus teha ning näha midagi uut, pigistas juba nõnda piinavalt põues.

 

Minna kinno ja muuseumisse, need olid maikuu esimeses pooles veel vägagi piiratud privileegid

Seega plaan paigas, sättisime vaimupõllu harimisest huvitatutega esmalt sammud Punasesse torni. Või no kui päris ausalt kõik ära rääkida, siis mina sättisin esimese hooga sammud siiski Tallinna Värava juurde, sest miskipärast olin end veennud selles, et just selles ajaloolises hoones ootab meid põnev kinokogemus.

Avastades, et olen aadressiga eksinud, tegin mõned viimaste aegade kiireimad sammud ida-suunas. Ja hea oli, et tegin, sest egas muudmoodi siin suvepealinnas rannavormi ju saagi. Loetud kalorikulu pärast olingi jõudnud veelgi väärikama ajalooga Punase torni juurde, kus teised juba suviselt sillerdavat kevadilma nautisid.

 

Pärnu Punane torn ja ringpanoraamkino

Punase torni juhataja Katrin Suu rääkis põnevaid lugusid, kuidas see hoone keskajal vangi- ja kaitsetornina kasutuses oli. Jäi mulje, et pätikommetega rahval olid toona (kaugel keskajal) ikka pigem head ajad elamiseks, sest eriti pikka peatust tehtud patu kahetsemiseks vangitornis tegema ei pidanud, ruumi oli seal selleks lihtsalt vähevõitu.

Pärast ajalooga tutvumist kulgesime mööda kitsaid treppe torni pööningukorrusele, kus ootas meid ringpanoraamkino filmiseanss „Armutu ja armulik ajalugu. Punases tornis läbi 15 000 aasta.“ Väga haarav ja hariv kümneminutiline animafilmisutsakas andis hea ülevaate Pärnu piirkonna ajaloost alates jääajast kuni tänapäevani.

Oma kultuurinälja leevendamiseks lubasime seda seanssi endale lausa kaks korda ette mängida. Tegelikkuses oli sel ka praktiline põhjus, kuna silm lihtsalt ei suuda haarata ringpanoraamkinos kõiki vaateid samaaegselt. Kordusseansi ajal saime oma istumisasukohta muutes toimuvat veidi teise nurga alt jälgida. Mõeldes kõigile neile ohtlik-heitlikele aegadele, kus diplomaatilist suhtlust ei tunnistatud, leidsin mina küll endas üles tänutunde, et elan just nüüd ja praegu, kus olemine on poliitilises mõttes võrdlemisi turvaline.

 

Järgmisena ootas meid põnev Pärnu muuseum

Muuseumi arendus- ja turundusjuht Maarja Padari-Kallit juhatas meid läbi püsinäituse ala „11 000 aastat ajalugu“, mis lõimus kenasti eelnevalt vaadatud animafilmiga Punases tornis. Nägime sulava jalaga Pulli asula elanikku, kiviajast pärit „Madonnat“ ehk umbes pöidlapikkust kivist inimkujukest ja nostalgilist äratundmisrõõmu pakkunud Nõukogude aja esemeid ning vastava sisustusega elutuba.

 

Piilusime ka muuseumitöötajate sala-alale ja museaalide hoiuruumi

Lisaks saime osa Eesti Arhitektuurimuuseumi ajutisest suvilate näitusest. Praegusel ajal, kus puhkusemaias olemine on inimeste elu pärisosa, ei kujuta me ettegi, et puhkamine või suvekodu omamine peaks olema pelgalt kõrgema klassi privileeg, nagu see ennevanasti oli, on põnev uurida massipuhkuse tekke ajalugu.

Selline puhkamisekultuur sai alguse pärast Teist maailmasõda. Nõukogude Liidu ajal toimis puhkusevõimaluste loomine lausa riiklikult organiseerituna. Kõik need köitvad kolmnurkmajakesed ja põneva arhitektuuriga puhkebaasid üle Eesti erinevais paigus, pakkusid paeluvat pilguheitu nõukogude perioodi nomenklatuuri luksuslikele puhkamise võimalustele.

Nägime seal ka üht Kihnu saarele rajatud erasuvilat, mille jälgi järgmisena saarele otsima seilamegi. Kosutavaid puhkehetki!

Punase torni makett