Katrin Aedma – elu Indias naisena

 

EENA ettevõtlikud naised kohtusid Katrin Aedmaga 29. aprilli õhtul zoomi vahendusel.

Katrin räägib EENA naistele India naise positsioonist India kultuuris – selle minevikust ja olevikust, kui ka sellest, kuidas tema naisena Eestist oma igapäevaelu sellel uskumatult mitmevärvilisel maal – Indias elab.

Katrin endast: olen üks paljudest värvikatest inimestest, kes reisib palju ja elab julgelt. Hetkel elan ma juba 1.5 aastat järjest Indias, Goas. Tegelen juveelide disaini ja müügiga. Toon inimesi üle veebi Goasse õpetades India kultuuri ja kokakunsti.

Katrin ütleb, et koolitamine on tema armastus, töö ja hobi. Minu koolitused on eelkõige sellest, kuidas suhelda enese ja teistega. Minu kireks on õppimine ja õpetamine, kogemine ja teadmiste jagamine nii koolitaja, kirjaniku kui ajakirjanikuna. Olen neli korda kõrgkoolis õppinud ja lektori tööd aastaid teinud, töötanud juhina kahes oma aja suurimas ettevõttes (SEB ja Eesti Energia), toetanud paljusid ettevõtteid nende arengus konsultandi ja arengueksperdina.

Mulle meeldivad mustad lambad ja valged varesed, meeldib mõelda süsteemis, samas raamidest väljas, katsetada uut ja huvitavat austades traditsioone. Mulle meeldivad heatahtlikud, julged, ausad ja asjalikud inimesed. Armastan loodust ja austan igat elusolendit. Armastan elu ja olen tänulik iga päeva eest!

 

India naine

Noor India naine – joogi, kelle missiooniks on India naistele õpetada enesearmastust, vastas Katrinile tema küsimusele, et milline on tema arust India naise elu Indias, ehmatavalt otsekoheselt. Siin on otsetõlge sellest, mida ta mulle ütles: “India naine on kaassõltuv lits. Vabandust. Kaassõltuvuse tõttu toetavad india naised mõttetuid tühiseid mehi – nii oma deemonit igapäevaselt toites! Ja seda seetõttu, et naine sõltub mehest – finants-emotsionaalne vaimne ja seksuaalne sõltuvus. Vastik! Päevast, mil India naised paranevad sõltuvusteemast või vähemalt hakkavad ennast piisavalt nii palju armastama, et selle kallal tööd teha, väheneb ühiskonnas roppusi tegevate pättide arv!”

Palun lihtsalt kuula, mõtle, küsi, lase see info endast läbi, kuid ära tee rutakaid järeldusi, sest selleks puudub meil kõigil, ka minul, piisav taustsüsteem. India on väga suur maa ja siin on väga erinevaid kultuure – 28 osariiki ja üle 200 keele. Rahvaarvult on India maailmas peale Hiinat teine 1,4 miljardi inimesega.

Aastal 2020 oli India kogu elanikkonna sooline suhe 108,18 meest 100 naise kohta. Elanikkonnast moodustasid umbes 48% naised ja 52% mehed.

Erinevate naiste elu on erinev, see sõltub nii ühiskonna kihist, kuhu naine kuulub, perekonna/ suguvõsa jõukusest ja haritusest, nii nende usust kui ka piirkonnast, kus elatakse ja mitmetest muudest asjaoludest.

Katoliiklased, keda on Goas palju, elavad paljuski vabamat elu, samas on neil endiselt hindusimist omad jäänukid. Hinduism on peamine religioon Indias ja paraku kõige enam on just hinduismis selliseid uskumusi ja sellist käitumist, mis tundub julm ja uskumatu.

Moslemite elu Indias on teistmoodi, sikhidel on näites naine ja mees enamasti võrdsed, džainidel on omad süsteemid ja budistidel omad. Üldistada on raske ja seda ei saagi teha, kuid proovin natuke kirjeldada paljude naiste elu Indias.

Naistesse suhtutakse Indias kui omandisse ja teenijasse. Eriti hinduismis. Ühtpidi on kõik lapsed ema küljes kinni ja nende suur vanemate armastus on imetlusväärne, tavaliselt eriti siis, kui ei olda veel täiskasvanuks saadud. See viimane juhtub siin väga hilja, sest lapsi poputatakse kõrge vanuseni, olenevalt muidugi millisesse kasti ehk ühiskonnakihti nad kuuluvad.

Islamis on naine mehe omand ja enamasti hoiab mees oma vara sh ka naist. Hinduismis kajastub see omandis olemine paraku aga eelkõige peremehetsemise ja vägivallana. Naine ei ole mitte ainult oma mehe vaid ka mehe sugulaste teenija. Et naine üldse mehele saaks, peavad naise vanemad maksma suure tauri ehk veimevakk peab olema priske. Seal peab olema rohkelt kulda jms. Siit siis mõned põhjused, miks vanemad tütart ei soovi.

 

Tüdruku mehele panemine

Siiani on levinud vanemate poolt korraldatud abielud (arranged marriage), mitte armastusabielud (love marriage). Ema ja isa on tegevuses, toimetavad kosjamoorid ja kosjakontorid. Naise CV saadetakse siia, sinna. Minagi sain oma Kerala tuttavate käest nende tütre CV, kus talle otsitakse meest. Sellist heleda peaga ja heledate silmadega ja piisavalt edukat, et tütre eest hoolt kanda.

Tihti valitakse tulevane paar välja juba siis, kui lapsed on väikesed. Kunagi ei pidanud ma seda õigeks, hiljem, kultuuri paremini tundma õppides mõistsin, et tegemist ei olegi nii paha valikuga. Enamasti soovivad vanemad oma lastele ikka head ja valitakse hea abikaasa, kes sobib nii staatuselt kui horoskoobilt.

Tänapäeval on üsna tavaline, et noortele antakse võimalus kohtuda ja siis räägitakse otse, kui kumbki neist on ehk hoopis kellessegi teisesse armunud. Arvestatakse noorte soove ja antakse valikuvõimalus. Loomulikult mitte alati.

Tauri ehk kaasavara on tavaliselt kopsakas, samas on erinevaid juhtumeid – ka neid, kus kaasavara mehe pere poolt üldse ei nõuta. Ja on ka neid juhtumeid ja just Biharis, mis on väga kriminaalne osariik, kus mehi lihtsalt varastatakse ja sunnitakse surma ähvardusel revolver meelekohal abielluma. Ja seda siis selleks, et ei peaks tütrele kaasavara andma. Kõikide nende asjade kohta, mida ma räägin, on võimalik Internetis otsides leida erinevaid artikleid.

 

Abielu ja abikaasa surm

On huvitav teada, et ligi 30% India naistest abiellub 15–19-aastaselt, samas kui konservatiivses Pakistanis on abielus 12–16-aastased teismelised. India on lapsabielude arvu poolest maailmas teisel kohal Bangladeshi järel. Need numbrid on muidugi muutumises. Tänapäeval otsustavad paljud noored, et nad lapsi ei soovi ja see on Indias midagi uut.

Arvatakse, et kui naine saab mehele hakkab ta õitsema – uhked pulmad, ehted, riided jne. Paljude puhul on see siiski minu arust pigem tited, potid, pannid ning mehe ja tema vanemate ja sugulaste teenimine. Pole ime, et tütred nutavad, kui isa nad mehele üle annab ja nad oma kodust lahkuvad selleks, et mitte kunagi tagasi tulla. Jah, külalisena küll, kuid mitte kunagi enam, kui pere liige.

Kui India kultuuris neiud abielluvad, siis lähevad nad mehe koju, mitte ei jää oma ema ja isa koju. Kui Indias pruudiga juhtub midagi, siis seaduste kohaselt võetakse vahi alla ka mehe ema ja õed pruudi provotseerimise, kahjustamise või tapmise eest. Sellega kaitstakse natuke naisi, kuid seadus on aga üks asi, reaalsus teine.

Indias on mehe asi raha koju tuua, naise asi aga kodus majandada ning mehe ja laste eest hoolt kanda. Lisaks peab naine hoolitsema ka mehe vanemate ja sugulaste eest. Kes laseb endale pähe istuda, sellele istub pähe kogu mehe perekond.

 

Indias usutakse, et lesknaine toob õnnetust

Lesknaine peab ära andma kõik oma riided, ehted ja jätma muu vara. Tema juuksed lõigatakse maha, ta paneb selga valge sari ja temast saab kerjus, keda keegi ei soovi oma koju. Ka mitte tema oma lapsed. Mehe sugulased kardavad, et lesk nõuab neile seadusega kuuluvat ehk siis poolt mehe varast jne.

Kõik see on nii õõvastav ja imelik, sest samas ema kummardatakse ja naist alandatakse ja pekstakse. Kus on loogika? Ja naisenergia – armastuse sisemist soovi ja vajadust, mis peaks olema pööratud naisele, väljendatakse lehmale. Lehm on püha, lehma uriin ja väljaheide on ravim, lehmast ei tohi pahasti rääkida jne. Seda siis hindude puhul.

 

Milline on India mõistes ilus naine?

Ilus naine on pikk, volüümikas ja heleda nahaga. Heleda nahaga naistele on avatud modellindus ja Bollywoody uksed, neil on lihtsam abielluda jne.
Hele nahk = ilus, kõrgem klass, jõukam.
Tume nahk = kole, madal klass, vaene.

Kui meie Eestis saadame lapsed päikesega õue, siis Indias kutsuvad vanemad lapsed tuppa. Päikese käes liigutakse ainult siis, kui just peab. Üldjuhul varjatakse end päikese eest hoolega – mopeedil sõites on naistel rätik seotud nii, et vaid silmade juures on pilu, seljas on pikkade varrukatega pluusid ja püksid, lisaks kindad. Ikka selleks, et keha ei saaks päikest. Fotoateljeedes valgendatakse fotosid ja reklaamidel on kõik indialased valged.

 

India naised ja kehakaal

Paljud naised räägivad Indias kogu aeg sellest, et soovivad kaalust alla võtta, kuid see on enamasti lihtsalt jututeemaks. Traditsionaalne toitumine ja elustiil ei toeta mingil moel kaalukaotust. Pigem vastupidi. Isegi kui naine tahab, siis esiteks tal puuduvad teadmised, teiseks, nad peavad tegema mehele süüa, mida tegi ema. Ja kui nad elavad ühendatud peres, siis peavad nad tegema süüa kõigile sh ka mehe vanematele. Seega ei ole see kerge midagi muuta. Sama ka liikumisega. Naine ei saa üldjuhul külavahel üksinda liikuda, teda võidakse narrida, isegi vägistada. Puuduvad trenni tegemiseks võimalused nii kodus kui väljas. Linnas on inimesed vabamad ja on ka treenimisvõimalused – trennisaalid, kõnnirajad, kuid traditsionaalses peres ei vaadata sellele hästi, kui naine neid kasutab.

“Kõik see, millest teile täna siin üsnagi põgusalt rääkisin, ei ole muidugi Indias must-valge ja selleks, et seda kõike mõista, on vaja hoomata seda maad ja kultuuri väga suures ulatuses” ütleb Katrin kohtumisõhtu lõpetuseks.

 

Aitäh, Katrin Aedma, põneva ja maailma avardava kohtumisõhtu eest. Täname EENA naisi, kes kohtumisõhtust osa võtsid, küsimusi küsisid ja  ja kaasa arutlesid.

Tallinn, 29.04.2021

Katrin Aedma Indias

India naised

India naised