„LAVA ON MINU!“ – Kuidas võtta peategelase roll omaenda elus?
7. märtsil 2026 kogunesid Saaremaale naised, et tähistada eneseväljendust, vastutuse võtmist ja julgust astuda valguse kätte. Konverents „LAVA ON MINU“ ei olnud lihtsalt sündmus, vaid üleskutse: me ei pea ootama, kuni keegi meile rolli annab – me juba oleme laval! Oluline on vaid see, kas me julgeme seda tunnistada ja ruumi võtta.
Siin on meie esinejate kõige ehedamad mõtted ja õppetunnid otse konverentsi lavalt.
Julgus olla nähtav ja häälestuda iseendale
Konverentsi peakorraldaja Grete Pastak tuletas meelde, et naiste panus ühiskonda on tohutu, kuid meie hääl ei ole alati sellega proportsioonis. Tema sõnum on selge: „Kui üks naine tõuseb püsti, siis see annab julguse järgmisele naisele“. Grete usub, et lava on meie oma siis, kui me päriselt haarame oma elurolli ise ja kasutame oma häält rohkem.
Päevajuht Ingrid Pärloja aga rõhutas ühist väge: „Me teeme seda üritust siin täna kõik koos“. Ta tuletas meelde, et igaüks saalis on oma loo kangelane: „Ka mina olen see supertüdruk, omaenda elu mängus, omaenda eluloos“.
Elu algab igal hommikul uue valikuga
Kris Leinatamm-Sepp jagas oma teekonda läbi hirmude ja kasti surumise, tõdedes, et kõige valusam on elada miinusmärgiga: „Kompromiss on alati miinusmärgiga tehe“. Tema jaoks on “lava on minu” tähendus see, et me ei pea mängiva terve elu vaid ühte etendust. Tema julgustus kõigile on: „Julgus on tulla posti tagant välja, röögatu suurele elulavale, mis tahes vanuses“.
Reet Linna, kes on lavalaudadel säranud aastakümneid, kinnitas, et meie rollid muutuvad, kuid meie jääme lavastajaks: „Elu on ju tegelikult üldse üks teater, kus meile on antud kõikidele rollid… selles oled sa ise see peategija“. Reet rõhutas aususe ja eneseväljenduse olulisust: „Väljarääkimine on hästi oluline, et see, mida me jätame enda sisse, see hakkab mind seestpoolt närima“. Ta tõestas, et „vanust ei ole olemas, on ainult stiil, kuidas ta elab“.
Sisemine tiiger ja vastutus oma rahu eest
Sandra Sillamaa tuletas meelde, et julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid tegutsemist sellest hoolimata. Tema kreedo on: „Julgus hakkab pihta aususest iseenda vastu“. Ta kutsub üles mitte laskma elul niisama mööda minna: „See kahetsus mitte teha neid julgeid samme on minu arust hullem“. Sandra sõnul on „julgus muskel“, mida tuleb treenida.
Marlen Heldemeel rääkis muutusest, mida me maailmas näha soovime, leides, et see algab sügavalt seestpoolt: „Kõige olulisem maailma rahu on ikkagi see, et su sinu enda sees on maailma rahu“. Tema kogemus on õpetanud, et me ei tohi lasta oma ajul elu elamata jätta. Marleni otsustusprintsiip on selge: “Kui kahtlen, siis ma ei tee.” Kahtlev otsus ei kanna.
Uued lavad ja juhtimine kui valik
Ursel Velve rõhutas, et me peame ise olema oma elu roolis: „Juhtimine on valik, mitte ametikoht“. Ursel usub, et eneseusk ei tule iseenesest, vaid tegutsemise kaudu: „Eneseusk tuleb läbi tegude“. Tema sõnum on neile, kes kardavad eksida: „Me inimestena igapäevases elus võiksime ka rohkem eksperimenteerida ja mitte läbi õigete valede vastuste, vaid läbi hüpoteeside“.
Triin Luhats ja Aveli Kippari rääkisid ausalt ebamugavusest, mis kaasneb tuttavalt lavalt lahkumisega. Nad tõdesid, et hirmust hoolimata on paigalseis ohtlikum: „See vindumine on päriselt enesehävitusrežiim“. Nad julgustasid naisi üksteist toetama, sest „kui me neid uksi ei sulge, siis ei saa mitte ükski teine uus uks avaneda“. Nende lõppsõna oli karm, kuid vabastav: „Me sureme nagunii… ja see on ainult meie võimalus elada oma laval“.
Sa ise juhid oma showd – pjedestaalile seadmise kunst
Konverentsi lõppakordina astus lavale Anu Saagim, kes tuletas meelde, et enda väärtustamine ja nähtavaks tegemine on meie endi kätes. Tema sõnum naistele on kompromissitu: „Inimesed võiksid ennast rohkem upitada ja pjedestaalile seada. Sa pead tundma ennast kuningannana, printsessina, selg sirgu, rohkem enesekindlust ja väärikust“. Anu usub, et naiste loomupärane edevus on jõud, mida ei tasu maha suruda.
Anu jagas ka oma meetodit, kuidas tulla toime raskuste ja kriitikaga, hoides fookust vaid positiivsel: „Ma panen kõik oma halvad asjad nagu mingitesse karpidesse… et see karp on kinni keeranud ja siis kuhugi riiulisse ära pannud ja siis ma ei mäleta enam neid asju“. Ta tuletas naistele meelde, et elu ei tasu võtta liiga tõsiselt: „Elu ei ole nii dramaatiline, kui see alguses tundub“.
Kuidas nad üksteist toetavad?
Kuigi iga esineja lugu oli unikaalne, joonistus neist välja ühine muster, mis toetab konverentsi visiooni:
Vastutus ja tegutsemine: Nii Ursel Velve, Marlen Heldemeel kui ka Anu Saagim rõhutavad, et muutus algab otsusest ja vastutuse võtmisest enda õnne ja rahu eest. Anu lisab siia vajaduse seada end teadlikult “pjedestaalile”.
Hirmuga sõbraks saamine: Sandra Sillamaa ja Kris Leinatamm-Sepp kinnitavad, et hirm on loomulik osa, ning Anu täiendab seda mõttega, et elu dramaatilisus on sageli vaid meie endi peas.
Autentsus ja enese väärtustamine: Reet Linna, Sandra Sillamaa ja Anu Saagim toovad esile, et kõige inspireerivam on see, kui inimene julgeb olla tema ise – olgu see läbi edevuse, aususe või oma kordumatu stiili.
Üksteise võimestamine: Grete Pastak ja Aveli Kippari usuvad, et naiste ühine vägi ja teineteise toetamine on see, mis muudab maailma ja annab julgust uuteks algusteks.
Konverents „LAVA ON MINU“ näitas, et kui me julgeme astuda valguse kätte, pole enam oluline, kas publik plaksutab. Tähtis on, et me julgeksime olla kohal ja võtta oma elu peategelase rolli.
Sära rohkem, vingu vähem! Lava on sinu oma ka! 💫
Järgmine Naistelt Naistele konverents toimub 6. märtsil 2027 https://fienta.com/et/konverents-naistelt-naistele-rokkides-sajani
Galerii (Sander Ilvest): https://drive.google.com/drive/folders/1Bqub6BL0eFjLVvQnR-2IJbpDSSH88FIK?usp=drive_link
Tekst: Liis Ingalt (EENA Saaremaa klubi president)
Fotod: Sander Ilvest
